ńģīņšåņü ķą šåōåšąņū ļīõīęčå ķą "Åäčķūé šūķīź"
TALLINNA PEDAGOOGIKA ÜLIKOOL
SOTSIAAL TEADUSKOND
HALDUSJUHTIMISE ERIALA
HJV-21 KURSUS
Anton Võlitok
Andrei Krek
Ruslan Furman
Aleksandr Bilõk
Ühtne turg
Euroopa Integratsiooni Põhikursuse uurimistöö
Lektor: Keit Kasemets
Tallinn 1999
Sissejuhatus. 3
Uksikisiku liikumisvabadus. 4
Elu- ja töökoha valik. 4
Kompaniide konkurentsivõime tõus. 5
Regionaalne koostöö. 5
Isikute vabaliikumine. 6
Kaupade vaba liikumise kindlustamine. 6
Teenuste liikumisvabadus. 7
Kapitali vaba liikumine. 7
Tarbijakaitse. 8
Kultuuripärandi kaitse. 8
Ühtse turu juhtimine. 8
Kas liikmesriik võib ühtsel turul rakendada autonoomset
konkurentsipoliitikat? 9
Keskonnakaitse. 10
Ühtsest turust ühtse valuutani. 10
Kokkuvõtte. 12
LISA 13
Sissejuhatus.
Miljonid kodanikud ning tahended kompaniid, suured ja väikesed, üle kogu
Euroopa on hakanud saama kasu Euroopa ühtsest turust. Sisepiirideta Euroopa
Liit, mis sündis aastal 1993, on nüüdseks muutunud oma kodanike jaoks
igapäevaelu lahutamatuks koostiksosaks. Firmad on leidnud enestele uued
turud, asutanud transnatsionaalseid partnerlusettevotteid ning oma tootmise
struktuuri ümber korraldanud, et ära kasutada korraga 370 miljoni tarbijani
kasvanud siseturu võimalusi. Tavalised inimesed on võitnud kahel viisil.
Ühelt poolt naudivad nad lisandunud liikumisvabadust, mis lubab neil teha
sisseotse, töötada ja elada mistahes Euroopa Liidu riigis. Teisalt, isegi
kui nad elukoha ei vaheta, on neile kui tarbijaile soodus ühtse turuga
kaasnev suurem kaupade ja teenuste valik ning hinnakonkurents. Neile
saavutustele vaatamata nõuab ühtse turu tugevdamine ning vastava idee
lõpuleviimine siiski jätkuvaid jõupingutusi. Kaubad, teenused ja kapital
liiguvad küll juba vabalt, kuid mõnedel sisepiiridel teostatakse ikka veel
isikukontrolli. Probleem seisneb vajaduses ühitada isikute liikumisvabadus
nõudega saavutada kontroll rahvusvahelise kuritegevuse üle ning ohjeldada
illegaalset sisserändu. Ärialal on aga tarvis ühelt poolt Brüsselis asuva
Euroopa Komisjoni ning teiselt poolt liikmesriikide valitsuste koostööd,
kindlustamaks ühtse turu reeglite korrektset koostööd järgmist (mis praegu
pole veel sugugi üldine) ning vältimaks kaubandusele uute de facto tõkete
püstitamist lisanduvate siseriiklike eeskirjade läbi. Ühtse turu loomine
oli protsessi algus, mitte lõpp. Selle ettevõtmise käigushoidmine kujutab
endast pidevalt väljakutset.
Ühtse turu loomine Euroopas on tõenäoliselt suurim majandusintegratsiooni projekt, mis kunagi on ette võetud. Seitsme aasta jooksul on Euroopa Liit ning selle liikmeriigid transformeerinud 12 eraldiseisvat riiklikku turgu üheks üksuseks. Selle hiiglasliku ülesande lahendamisega, millega alustati aastal 1985, jõüuti põhijoontes lõpule 1. jaanuariks 1995. Sealtpeale on ühtse turu eelised laienenud Euroopa Liidu uutele liikmetele, kes ühenesid liiduga 1995. aastal. Ühtse turu saavutused vajavad kaitset ning edasiarendamist. Selle ülesande raskust ei tohiks alahinnata. Ühtne turg kujutab endast vältimatut eeldust sellele, et teostuks järgmine aste Euroopa Liidu integratsioonis, ja nimelt üleminek majandus- ja valuutaliidule (EMU). Samuti annab ainult ühtne turg Euroopale võimaluse väljatulekuks majanduslikust surutisest.
Ühtse turu eesmärk on integreerida liikmesriikide majandused, mis ei tähenda, et taotletaks rahvuslike erinevuste kõrvaldamist keele, kultuuri, identiteedi või traditsioonide valdkonnas. Pigem vastupidi, ühtne turg põhineb sellel, et liikmesriigid tunnustavad üksteise reegleid. Samuti lähtub ühtne turg subsidaarsuse põhimõttest, mille järgi otsused võetakse vastu tasemel, mis on tavakodanikule võimalikult lähedalt.
Ühtse turu loomine oli keerukas protsess, mis nõudis üksikasjalike seaduste vastuvõtmist äärmiselt mitmekeistes valdkondades, eesmärgiga vabaneda riikidevahelistest füüsilistest, tehnilistest rahanduslikest tõketest.
Uksikisiku liikumisvabadus.
Tavaliste reisijate jaoks on kontrolli ühtse turu sisepiiridel tunduvalt vähendatud. Isikukontroll on veel säilinud meresadamates ning lennujaamades, kuid eesmärgiks on seegi ära jätta. Piirikontrolli lõpetamisega kaasnes piirangute kõrvaldamine kaupade koguselt, mida reisijaid võivad osta mistahes teises Euroopa Liidu riigis ning tuua oma kodumaale, tingimusel, et ostetud kaup on määratud isiklikuks tarbimiseks.
Maksud nendelt kaupadelt makstakse tavalises korras neis riikides, kus nad ostetakse. Reisijad võivad seetõttu kõige enam nende kaupade puhul, mille hind või millelt võetavad maksud riigiti enim erinevad.
Lisaks maksuvabadusele ostudele võivad isikud, kes liikmesriikide vahel
reisivad õhu teel või meritsi, ikka veel nautida tollivabu oste, kuigi
ranged võttes ei peaks sellised soodustused ühtse turu raames enam kehtima.
Soodustused jäävad siiski jõosse aastani 1999 ning kuni selle tähtajani
alluvad tollivabad ostud ka spetsiaalsete piirangutele.
Elu- ja töökoha valik.
Ühtne turg kujutab endast palju enamat kui vaba reisimist ja soodsate hindade jahumist. Üks ühtse turu aluspõhimnõtteid on, et töölistel, üksikettevõtjail ja ametit õppivail isikuil on vabadus valida elu- ja töökoha teises liikmesriigis, ilma et nad seeläbi kaotaksid õiguse töötu abirahale oma kodumaal.
Ühtses turus on kehtestatud terve rida direktiive, mis tagavad töölistele teatava sotsiaalse kaitstuse tasemele.
Tervishoid ja töökaitse on valdkonnad, kus ühtne turg on sotsiaalsest
aspektist vaadatuna teinud suurimaid edusamme. 1993. aasta alguses jõustus
Euroopa Liidu üldine direktiiv, mis kehtestab põhimõtete kogumi tööliste
turvalisuse ja töökaitse alal. Samuti on vastu võetud spetsiifilisemaid
direktiive tööaja pikkuse, seadmete kasutuse ning kaitseriietuse suhtes.
Ühtse turu pädevuses ei ole mitte kõik sotsiaal- ning tööjõulaste
seaduste aspektid. Seadused, mis reguleerivad töölevõtmist ja vallandamist
ning ametiühingute tegevust, kuuluvad liikmasriikide valitsuste, mitte
Euroopa Liidu võimkonda.
Üldprintsiip, mille järgi iga liikmesriigi kodanikul on õigus elada mistahes teises liikmesriigis, on nüüdseks fikseeritud Euroopa Ühenduse lepingu peatükis, mis käsitleb liidu kodakonsust. Lisaks annab leping teises liikmesriigis elavatele alalistele elanikele õiguse valida ning olla valitud nii kohalikel kui Euroopa Liidu valimistel asukohamaa kodanikega võrdsetel alustel.
Vabadus reisida ja oma äriasju ajada üle ogu Euroopa niisama lihtsalt kui omaenese kodumaal on Euroopa Liidu kodanikul jaoks võimsaim sümbol tähistamaks ühtset turgu ja Euroopa Liidu ennast.
Kompaniide konkurentsivõime tõus.
Ühtne turg tõustab Euroopa firmade konkurentsivõimet seeläbi, et on
loonud suurima turu industrialiseeritud maailmas. Eesmärk on anda anda
firmadele võimalus suuremateks toodangu seeriateks, kindlustada neile
suurtootmise eelised, lihtsustatud standardid ja ligipääs teiste Euroopa
Ühenduse maade poolt pakutavatele riiklikele lepingutele. Kõik see
võimaldab firmadel omahinda alandada, mis omakorda viib hindade langusele
euroopa tarbija jaoks.
Regionaalne koostöö.
Programm LACE (ühendamine, abi ja koostöö Euroopa piirialade jaoks), mis sündis 1990. aastal, on Euroopa Piirialade Assotsiatsiooni nõupidamiste uuemaid tulemusi.
Programm, mis on avatud kõigile Euroopa piirialadele, seisneb eeskätt nende regioonide kohta käiva teabe ja kogemuste vahetamises. Programm hõlmab tervet rida valdkondi- tehnilist abi (ruumide ja varustuse seotamine), sidemete võrgu tekke soodustamist piirialade vahel (mis võiks tulemuseks anda ühiseid turu- uuringuprogramme ning ühisostulepinguid) ning teabelevituse ning reklaami edendamist (piirialade ettevõtete ühised turustus- ja reklaamistrateegiad). Senised meetmed võtab kokku vastava andmepanga loomine.
Isikute vabaliikumine.
Suurim valdkondades, milles ühtse turu esialgne programm on lõplikult ellu viimata, on isikute vaba liikumine. Euroopa Liit ja tema liikmesriigid on enestele võtnud vääramatu kohustuse kõrvaldada kõik piirikontrillid isikute üle, kes ületavad piiri kahe liikmesriigi vahel. Isikutõendavate dokumentide kontrolli mahtu on juba praeguseks vähendatud, aga selle täielik ärajatmine on osutunud raskeks.
Liikmesriigid ilmutavad vastumeelsust lahtiste piiride ja liikumisvabaduse vastu, kui selle eest makstav hind tähendab mobiilsemaid kurjategejaid ja seega turvalisuse vähenemist ning ühtlasi piiramatut immigratsiooni.
Selleks, et anda kodanikele täielik liikumisvabadus, tagades neile
samaegselt turvalisuse ja kaitse, on tarvis võtta mitmeid meetmeid.
Valitsustel on tulnud nii individuaalsed kui ka omavahelises koostöös välja
töötada meetodeid illegaalse immigratsiooni vastu ja tõhusaks tööks
kuritegevuse tõkestamisel, rakendades sealhulgas vajadusel juhukontrolli
riigipiire.
Lliikumisvabadus Euroopa Liidu sees eeldab, et sisemiste
piirikontrollide kõrgvaldamisega kaasneb vastavalt rangem järelvalve liidu
välispiiridel. Tähendab ju sisepiiride kadumine, et kui isikud väljaspoolt
Euroopa Liitu on kord juba jõudnud liidu territooriomile, naudivad nad
samasugust liikumisvabadust kui liidu kodanikud. Seetõttu peab igal
liikmesriigil olema piisavalt põhjust usaldada teiste liikmesriikide poolt
välispiiridel teostatud kontrolli tõhusust ning vastavust kooskõlastatud
nõudmistele.
Kaupade vaba liikumise kindlustamine.
Tõkete kõrvaldamine kaupade vabalt liikumiselt oli tõenäoliselt ühtse turu programmi dramaatilisemad saavutusi. Samal ajal on see valdkond, kus saavutatu näib olevat kõige suuremas ohus. Näiteks, kuigi ettevõted üle kogu Euroopa möönivad piirikontrillide kõrvaldamise arvelt saadud tulu, võivad mõnedki neist tunda, et lisandunud paberitöö, mis nüüdsest langeb nende endi õlgadele, vähemalt osaliselt kahandab uue süsteemi eelised.
Briti Tööstusharude Föderatsiooni (CBI) poolt läbi viidud ülevaateuurimuse kohaselt kehtib eelöeldu iseäranis käibemaksu kogumise alal. Otsus lõpetada piiriületuspunktides kontroll eksporditavetelt kaupadelt käibemaksu maksmise üle on tunduvalt kiirendanud kaupade liikumist, samas tuleb nüüd ettevõtetel enestel esitada vastav dokumentatsioon omaenese maa riiklikele käibemaksu koguvatele ametkondadele.
Analoogiline on olukord kauplemisstatistika puhul: andmed, mida siiani kogusid tolliametnikud piiril, peavad nüüd laekuma otse ettevõtetelt, lähtudes nende käibest. Seejuures võivad aga nimetatud nõudmise poolt ettevõttele tekitatud nõudmise halduskulud Euroopa Liidu piires riigiti oluliselt erineda.
Teenuste liikumisvabadus.
Teenuste sektor kujutab enndast suurimat tööandjat kõigis Euroopa Liidu
maades. Hoolimata teenustesektori suurest osatähtsusest edenes kompaniide
vabadus müa teenuseid teistes Euroopa Liidu maades esialgu aeglaselt.
Näiteks finantsteenuste alal jõuti ühtse turu poolt määratud tähtajaks
1.jaanuar 1993 täieliku liberaliseerimisega valmis ainilt pangandusteenuste
osas. Kindlustusteenuste alal tekkis ühtne turg 1.juuliks 1994 ning
samasugune direktiiv investeerimisteenuste liberaliseerimise kohta jõustub
alles 1.jaanuarist 1996.
1994.aasta kevadel võeti vastu Euroopa Liidu direktiiv, mille eesmärgiks on tagada hoiustajatele ja investeerijatele teatav miinimumkaitse rahvusvaheliste pankrottide korral nagu seda oli Rahvusvahelise Krediidi- ja Kommertspanga (BCCI) laineidlöönud juhtum, kus tuhanded väikehoiustajad üle kogu Euroopa oma raha kaotasid. Edaspidi on hoiustajatele sellistes olukorras garanteeritud kahjutasu kuni 20000 ECU ulatuses.
Kaugsideteenuste alal toimub liberaliseerimine kiire tempoga. Euroopa
Liit on ammu tunnustanud vajadust vabastatud ja konkurentsivõimelise
kaugsidesektori järele niihästi selle sektori enese arengu huvides kui ka
seepärast, et kaugside kujutab endast üht olulisemat osa kaasaegse
majanduse infrastruktuuris. Kõrgekvaliteedilised ja tõhusad
kaugsideteenused on keskse tähendusega tööristad paljudele teistele
majandussektorile alates pangandusest ja tootmisest kuni transpordini.
Kapitali vaba liikumine.
Kapitali vaba liikumine oli ühtse turu nelja vabaduse hulgast esimene, mida õnnestus ellu viia.
Teedrajav direktiiv, mis kõrvaldas igasuguse kontrolli kapitali liikumiselt, võeti vastu aastal 1988. Sellele on järgnenud terve rida direktiive, mis on liberliseerinud pangandus- ja finantsteenused. Üks oluline element, mis veel puudub, on direktiiv selle kohta, kuidas maksustada hoiuseid. Nimetanud direktiivi vastuvõtmist on siiani takistanud eriarvamused liikmesriikid vahel.
Tarbijakaitse.
Tänapäeval on tootjail ja müüjail lubatud turustada üksnes selliseid kaupu, mille ohutuse nad garanteerivad. See kehtib mitte üksneslaiatarbekaupade suhtes, vaid ka spetsiifiliste toodete puhul nagu näiteks mitmesugused ohtlikud ained. Väga täpsed reeglid nõuavad, et toodete märgistustel oleks selgelt väljendatud riski olemus ning toodud kasutamisjuhised. Näiteks annavad laiatarbekaupadek nagu pesupulbrid, lahustid, värvid jne. Rakendatavad seitse sümbolit vahetult visuaalselt edasi sõnumi ohu laadist ( plahvatusohtlik, kergestisüttiv, sööbiv, jne.).
Kirjeldatud raamistik kehtib Euroopa Ühenduse tasemel. Sellest allpool vastutavad toodete järelvalve eest ka liikmesriikide riiklikud organid, kes teostavad igapäevast kontrolli tootmis- ning müümispaikades. Peaks aga ohtlik toode siiski läbi võrgu lipsama, peatab selle edasise liikumise ühenduse infovahetuse ja kiire hoiatuse süsteem. Liikmesriik, kes kõrvaldab turult toote, mis kujutab endast vahetut ohtu tarbijale, olgu see siis toidu- või tööstuskaup, peab sellest viibimata teatama Euroopa Komisjonile, mis seejärel alarmeerib teisi liikmesriike mõne tunni jooksul, nii et viimastel on võimalik otsekohe vajalikud meetmed võtta.
Kultuuripärandi kaitse.
Algselt seadis Rooma lepingu paragrahv 36 tingimuseks, et liikmesriigid
võivad keelustada või piirata “kunstilise, ajaloolise või arheologilise
väärtusega rahvusliku vara” eksporti. Seda õigust ühtse turu loomine ei
kõrvaldanud ja tollikontrolli kaotamine sisepiiridel pole jätnud
kunstiteoseid ilma tõhusast kaitsest, mida nüüd korraldatakse ühenduse
tasandil. Nii näiteks võidakse alates 1993. Aastast mõnede kategooriate
puhul nimetatud kaupadest nõuda nende väljaviimiseks Euroopa Liidu
piiridest eelnevat luba. See luba, mille väljastab tolliteenistus riigis,
kus vastav kultuurivara õiguspäraselt asub, omab kehtivust kõigis Euroopa
Liidu riikides. Peale selle, kultuurikaubad, mis ebaseaduslikult asuvad
mõnes liikmesriigis, tuleb teatud tingimustel tagastada liikmesriigile,
kust nad algselt pärinevad.
Ühtse turu juhtimine.
Suurem osa ühtse turu sedusadlusest on esitatud direktiivide kujul. Need võetakse vastu Euroopa Liidu tasandil ning neis püstitatakse nõudmised ja eesmärgid, mida peavad respekteerima kõik liikmesriigid.
Nende jaoks, kes vastutavalt ühtse turu juhtimise eest, on olulisimaks ülesandeks hoolitseda selle eest, et diriktiivid korrektselt transponeeritaks ning täide viidaks. Ebaõige või ebatäielik transponeerimine või koguni transponeerimise puudumine ning ebapiisavad täideviimisprotseduurid võivad viia selleni, et Euroopa õigust rakendatakse erinevate liikmesriikide valitsuste poolt erinevalt. Sellest omakorda v- ivad esile kerkida uued, lisatakistused kaupade ja teenuste voole liikmesriikide vahel, niisiis olukord, mis on täpselt vastupidine ühtse turu poolt taotletavale.
Kindlustada, et direktiivid tõepoolest transponeeritakse riiklikeks
seadusteks, on muidugi eeskätt liikmesriikide valitsuste õlesanne. Aga
Euroopa Komisjonil lasub samuti vastutus tagada, et liikmesmaad täidaksid
neile Euroopa õiguse poolt pandud kohustusi. Komisjon peab seega teostama
järelvalvet transponeerimismeetmete üle, kontrollimaks, et neid meetmeid
tõepoolest võetakse ning et nad vastavad ig direktiivi nõudmistele.
Kas liikmesriik võib ühtsel turul rakendada autonoomset konkurentsipoliitikat?
Ühtsel turul on kõkide liikmesriikide ettevõtetel õigus kõigis liikmesriikides müüa oma tooteid, osta vajaminevaid kaupu ja teenuseid ning laiendada oma tegevust otseinvesteeringute teel.
Euroopa Liidus on volitusedära jagatud liidu enese ja liikmesriikide vahel selliselt, et liit hoolitseb küsimuste eest, mis olemuslikult vajavad käitlust liidu tasemel, sellal kui liikmesriigid teostavad oma võimu neil, kaugelt arvukamail, juhtudel, kus rahuldav lahendus on kergemini leitav liikmesriigi tasandil.
Hea näide sellise tööjaotuse kohta on 1989. Aastal vastu võetud
ettevõtete ühinemist reguleeriv määrus: selles eristatakse suuri, kogu
ühendust puudutavaid ühinemisi, mille ühe teostab kontrolli Euroopa
Komisjon, ja ühinemisi, millel on üksnes siseriiklik mõju ning mille puhul
järelvalve on jäetud vastava riigi pädevusse. Kirjeldatud
tööjaotusprintsiip ei piirdu ühinemistega, vaid kehtib ühtse turu
konkurentsipoliitika kohta tervikuna.
Mis puudub tarbijaisse, siis kaubad, mida nad ostavad, on tänapäeval aina sagedamini pärit teistest liikmesriikidest. Tulemuseks on suurem kaupade valik ning ühtlasi ettevõtete järjest kahanevad võimalused ära kasutada suuri hinnaerinavusi riikide vahel. Konkurents on üha enam hakanud ületama riigipiire.
Keskonnakaitse.
Ühtse turu tugevdamine ja keskonnakaitse ei ole omavahel olemuslikult
vastuolus; vastupidi, need kaks tegevussuunda täiendavalt teineteist. Juba
Ühtse Euroopa Akt 1987. Aastast deklareeris, et ühtse turu programmi lõplik
elluviimine on muuhulgas põhilisi vahendeid saavutamaks püsikindlat,
inflatsioonivaba ning samas keskkonnasõbralikku majaduskasvu. Varasemat
rõhuasetust kiirele kasumile elukeskkonna allkäigu arvel on asendamas uus
lähenemisviis, mille kohaselt konkurents ja tõhusus loovad aluse
püsikindlale pikaajalisele majandusarengule niihästi Euroopa Liidu siseselt
kui ka rahvusvahelises ulatuses.
Euroopa Liidu viies keskkonnakaitsealaste abinõude plaan näeb ette
töötada välja integreeritud lähenemisviis, tagamaks tõhusaimate meetodite
rakendamine taotlustes leida püsikindlam tee majandus- ja sotsiaalarenguks.
See on oluline mitte üksnes keskkonnakaitse seisukohalt, vaid ka ühtse turu
enese eduks pikemaajalises perspektiivis. Ühtsel turul on võimatu olla
elujõuline ilma püsikindlate tööstus-, energia-, transpordi- ja
turismipoliitikateta, need aga omakorda saavad põhineda ainult tervel.
Elukeskkonnal.
Paljud keskkonnakaitseküsimused, nagu näitekss kliimamuutused, happevihmad ja kontroll heitmete üle ületavad riigipiire ning neid saab lahendada ainult ettevõtete ja majandussektorite koostöös, tarvitades erinevate poliitiliste suundmuste sulamit. Juba seetõttu on nende küsimuste lahendamine kergeim ühtse turu raames.
Ühtsest turust ühtse valuutani.
1.jaanuaril 1999 võtsid 11 Euroopa liikmesriiki kasutusele ühise raha-
euro. Rahvusvaluutad kaovad järkjärgult käibelt ning nende asemele tuleb
rahaühik, mille kehtivispiirkond haarab kolmandiku Euroopast, peaaegu poole
Euroopa rahvustikust. Euro on rahvusvaheliste rahaturgude üks juhtivaid
vääringuid. o Majandus- ja rahaliidu kuuluvad riigid.
Vastavalt Euroopa Ülemkogu otsusele 1.juulist 1998 alustasid Euroopa
Liidu majandus- ja rahaliidu (Economic and Monetary Union- EMU) kolmandat
faasi ehk ühisraha kasutuselevõttu Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia,
Hispaania, Portugal, Iirimaa, Holland, Belgia, Luksemburg, Austria ja
Soome. o EMS ja ERM.
1978.aastal otsustas Euroopa Üülemkogu käivitada uue rahaliidu
programmi, mille nimeks sai Euroopa Rahasüsteem (Europen Mmonetary System-
EMS). Selle osana käivitus 1979 aastal valuutkoridor, Vahetuskursi
Mehhanismi (Exchange-Rate Mechanism- ERM) nime all. o EMU programm käivitub.
Vastupidiselt Warneri plaani (selle plaani põhjal käivitas Euroopa
Ühendust 1972.aastal esimese Euroopa riikide valuutakoridori. Baasvaluutaks
oli USA dollar, millega ülejäänud ühenduse valuutad seoti kindla kursi
põhjal.) oli ERMi käivitamine edukas. See andis Euroopa Ühendusele julgust
arendada rahaliidu loomise plaani edasi. 1986 aastal sõlmitud Ühtse Euroopa
Aktiga kuulutati majandus- ja rahaliidu programm üheks Euroopa Ühenduste
poliitiliseks prioriteediks. 1989 aastal esitas tollane Euroopa Komisjoni
president Jacques Delors plaani, mis nägi ette juba konkreetse tegevuskava
rahaliidu käivitamiseks. Samal aastal kinnitas Euroopa Ülemkogu selle
plaani oma konverentsi Madriidis. Fikseeriti rahaliidu ettevalmistavad
etapid:
1.etapp oli aastatel 1990-1993. Selle käigus tugevdati ERMi süsteemi ning kaotati liikmesriikides kehtinud piirangud kapitali vabale liikumisele, pangandustegevusele ning valuutade konverteerimisele.
2.etapp oli aastatel 1994-1998. Selle alguses alustas tegevust Euroopa
Rahainstituut (EMI). EMI ülesandeks sai EMU kolmanda etappi
ettevalmistamine, mis peamiselt tähendas hooletsemist selle eest, et
Euroopa Liidu liikmesriikide rahanduslikud näitajad vastaksid
konvergentsikriteeriumidele. 1997 aasta Amsterdami lepinguga leppisid
Euroopa Liidu liikmesriigid kokku, et kriteeriumide sisu ei “pehmendata”,
st EMU aluseks jäi konservatiivne raha- ja eelarvepoliitika. Euroopa
Ülemkogu kinnitas 1998.aastal need riigid, mis pääsesid EMU kolmandasse
etappi ning külmutas nende valuutade kursid ECUga.
3.etapp algas 1.jaanuaril 1999. Üheteistkümnes EMU riigis hakkas
elektroonilisel kujul kehtima ühine arveldusühik euro, mis asendas ECU.
1.jaanuaril 2002 saab eurost EMUs ainus maksevahend. Rahvusvaluutad kaovad
käibelt. EMI asemel alustas 1999.aastal tööd Euroopa Keskpank (European
Central Bank- ECB) ja Euroopa Keskpankade Süsteem (European systems of
Central Banks- ESCB). o Euro.
1995.aastal otsustas Euroopa Ülemkogu, et Euroopa Liidu ühisraha hakkab kandma nimet “euro”. Sellise nime valimiseks oli eelkõige kolm põhjust:
-“euro” sümboliseerib Euroopa identiteeti;
-“euro” on lühike ja suurepärane nimetus rahale, mida hakkavad kasutema keeleliselt väga erinevad rahvad;
-“euro” tähendus on kõigis keeltes sama. Selle nimetuse kasutamist ei takista ajaloolis-poliitilised traditsioonid ning kultuurilised või religioossed eripärad.
Kokkuvõtte.
Ühtne turg ei kujuta endast pelgalt ühte sammu teel täieliku majandus- ja valuutaliiduni. Ta peab ühtlasi täitma liidu jaoks arku rolli ajal, mis see valmistub kaheks uueks väljakutseks, millele tuleb vastata enne 2000. aastat. Päevakorda tulevad sellised olulised küsimused nagu laialdased insitutsionaalsed reformid, lepingu laiendamine hõlmamaks riigikaitse valdkonda ja Euroopa Liidu demokraatlike struktuuride tugevdamine. Teine väljakutse seisneb Euroopa Liidu uues laiendamises.
LISA
Jah ühtsele turule.
Enam kui pooled eurooplastest (54%) tunnevad end pärast Euroopa ühtse
turu kehtestamist 1.jaanuaaril 1993 olevat “väga/üsnagi lootusrikkad”.
Umbes 35% on “väga/küllaltki murelikud” ja 11%-l ei ole mingi seisukohta.
Kõige optimistlikumad on hollandlased (70% “väga/üsnagi lootusrikkad),
iirlased (69%), kreeklased (64%) ja taanlased (61%). Neile järgnevad
itaallased ja belglased (57%), portugallased (54%), hipaanlased ja britid
(53%), sakslased (51%) ja prantslased (47%).
Toodud arvud on saanud 12 liikmesriigis 1994.a. kevadel läbi viidud avaliku arvamuse küsitlusel.
-----------------------
[pic]